The best things in life are unseen. That is why we close our eyes when we cry, kiss or dream.

Pole minust juba mõnda aega midagi kuulda olnud ning seda põhjusega: aeg maha võtta. Ma ei oska öelda, kuivõrd hästi mul see aja maha võtmine läinud on, kui vähemalt üritasin. Vajasin vaikust ja omaette olemist, puhkamist rutiinist. Mõtlesin. Mõtlesin ehk liiga palju.
Ma ei taha vanaks saada. Ma ei taha. Aga miks? See jääb mulle arusaamatuks. Miks tundub mulle mõte vananemisest nii kohutava asjana? Kas ma olen üks neist dramaatilise suhtumisega inimestest, kes leiavad vanaduse olevat elu lõpuna?
See ei ole loomulikult esimene kord, kui ma mõtlen vanadusest nõnda. Ma olen seda varemgi mõelnud. Vaadates oma vanaema, oma ema või vanemat daami, kes varub aega, et minna 700 meetri kaugusel olevasse poodi. Olgu, vanaema enam ei suudagi selliseid vahemaid läbida. Talle valmistab juba sajameetrine vahemaa raskusi. Vanadus, hääbumine, nõrkus, sisemine surm.
Võib-olla kardan ma vanadust, sest ma kardan kaotada neid inimesi, kes on mulle väga armsad. Kes on need, kellega ma tunnen end hästi, kes on mulle olnud toeks ja keda on keeruline asendada - eriti kõrges eas. Või kardan ma sisemiselt ise surra?
Ma kardan. Praegu on see ka põhjendatud: ma siiski loodan midagi saavutada ja olla mäletatud millegi poolest.
Kõige tõenäolisem põhjus on siiski see, et surm on vanaduse lahutamatu osa ning see on ka lõpp. Kellele meeldiksid lõpud? Eriti, kui see ei tähista millegi muu algust. Vähemalt mitte surnud inimesele. Kui on lõpp, ei saa parandada oma vigu ega teha tegemata jäetud asju. Jutt läheb siinkohal juba kulunuks, aga tõsi on see, et surm on lõplik ja pärast seda ei saa teha ka kõige väiksemaid asju nagu näiteks jalutuskäike koeraga, lugeda raamatut, olla kellegagi... ega öelda midagi olulist, isegi mitte midagi tähtsusetut. Ning selles, ma arvan, peitubki surma ja vanaduse tragöödia.
Nüüd helgematele teemadele minnes...


Kas olete kunagi mõelnud, milline on kõige romantilisem aastaaeg? Milline on just see aeg, mis toob välja argipäevast need kõige erilisemad hetked ja tunded?
Mina mõtlesin ning mõtlesin välja, et selleks on sügis – üks tavaline nutune ja pime aastaaeg, kus kõik tundub nii sünge ja masendav. Kuid ei, vaadake ometi enda ümber ringi! Võtke üks vaba õhtupoolik ning minge jalutage 30 minutit värskes õhus, vaadake enda ümber ringi ja te leiate sadu põhjuseid tundmaks romantikalaineid enda südameis.
Mida siis? Vaadake ringi. Näete seda puud seal eemal? Seda raagu minevat puud, mida katab õige pea lumekord. Puud katavad erinevates soojades toonides lehed. Kui olete õigel ajal, õiges kohas, näete, kuidas langeb üks sakiliste servadega ja punaka varjundiga leheke. Tuleb sealt nii õrnalt, leht on nii haavatav, nii õrn, kuid samas nii siiras. Tema pole milleski süüdi, et ta nüüd vabasurma langema peab. Ta langeb, tema järel tuleb teisigi. Lõppeb see sellega, et lõpuks on puul ainult mõned üksikud lehed. Ootamas oma korda hõljuda läbi õhu.
Asfaldilt helgib vastu äsja maha sadanud vihmakord. Olgugi, et ümberringi on kõik nii märg, nii nukker, kõik on nii tume, sünge ja masendav, südames on siiski mingi soojus, mis andestab sellele sombusele ilmale.
Jätka kõndimist. Katsu vaadata kaugusesse, katsu vaadata seda, mis ootab ees.
Ei näe just eriti palju, ega ju? Udu on matnud enda sisse kõik selle, mis ootab sind ees. See sügise salapära köidab meeli. Ei või iial teada, mis ootab ees.
Udust väljub üks kogu, keegi mees. Ta tuleb rahulikul kuid elaval sammul sinuni, sa tunned ta ära – ta on sinu armastatu. Te embate, tunned soojust oma südames. Sinu sees hakkab veri ringi käima ning kõik jäsemed saavad üle valatud sooja ärevusega. Värin on sees, sest väljas on juba esimesed miinuskraadid, näpuotsad on tundetuks muutunud, kuid sees on siiski hea tunne. Just see, et väljas on niivõrd külm, see et õhk sinu ümber on jahedam, annab mõista soojusest sinu sees, mida tekitab armastus. See sooja ja külma vahe. Sa võtad oma armastatult käest kinni ja hakkate tagasi suunduma, suunduma sinna, kus on soe. Teie jalad viivad teid toavalgusesse. Miks just sinna? Sest seal on soe! Toas on hea soe. Seal pole tuult, vihma, udu. Aga kui poleks tuult, vihma ja udu, ei oskaks keegi väärtustada neid lihtsaid asju, mis toovad välja kõige erilisemad tunded meie elus. Keegi ei oskaks hinnata meid ümbritsevat. Just seetõttu ongi sügis oma nukruses kõige romantilisem aastaaeg, mida nautida.

Sa oled kõik, rohkem veel.

Kõige mõnusam on see, kui inimene, keda sa armastad, ütleb sulle, et oled talle vajalik.
Me kõik oleme seda mingil hetkel oodanud, see on meie jaoks olnud kui millegi kauni ja suure algus. Meile kõigile on tähtis ja me kõik igatseme kuulda ning tunda end seeläbi hästi ja õnnelikuna. Meile kõigile on vaja, et keegi ütleks meile, et nad armastavad meid.
Armastada saame me teadupärast ainult seda, mida me tunneme, seega enne kellegi armastama hakkamist on meil vaja teineteist tundma õppida. Samas vaatamata sellele, kui hästi me teineteist ka ei teaks, endiselt suudavad need inimesed, keda me kõige rohkem armastame, meid ka kõige enam üllatada, uute ja armsate asjadega.
Näod vahetuvad, kehad ja naeratused, kuid otsinguga me teeme rohkem vigu. Meeldime, armumine, kirg - ükskõik kuidas, mängime enda ja teistega. Millal on siis armastus? Siis, kui ilma üksteiseta ei ole enam võimalik elada.
Kuid kui suur on aga tõenäosus leida enda ideaalne partner?
Toetudes võrranditele, inimese vanusele, füüsilistele andmetele, sotsiaalsele staatusele ning isiklikele eelistustele on tõenäosus leida ideaalne partner 1/285 000, mis on natukene väiksem võimalusest kohata tulnukat.

Kunagi ehk tõesti olin blogihunt, kuid nüüdseks olen ma vist saanud vaikseks tüdrukuks, kes asju enda teada hoiab. See pole halb, aga samas igatsen neid mõttevälgatusi, mis ka minu blogis kajastusid - ei tea, miks neid enam ei ole?

M.

If you don't live for something you'll die for nothing.

“I'm pretty, but I'm not beautiful. 

I'm sin, but I'm not the devil. 

I'm good, but I'm not an angel. 

I am just a small girl in a big world trying to find someone to love.”

Minu tuba on minu kindlus. Minu pehmete seintega maailm. Siin on minu lapsepõlv, teismeiga ja kasvamine - kõik ühte ruumi suletud. Siin ma tunnen ennast kaitstuna. Siin ma tahan naeratada. Siin ma ärkan ja uinun. Siin ma mõnulen. Siin ma elan välja enda kõige suuremad rõõmud, vihad, kurbushetked ja ülemeelikused. Siin on kõik õigesti. See ruum peegeldab minu meeleolu. Kui see on segi ja sassis, siis on ilmselgelt mul parasjagu halb päev või koguni halb nädal. Kui kõik on korras, siis on kõik hästi ja stabiilne. Ja hetkel on kõik väga mõnusalt korras ning hubane. Organiseeritud ja õige. Kõik on hästi.

Tegelikkuses on tõde see, et mul on täna halb tuju.
Kas Sul ei ole vahel olnud säärast tunnet, et pead kedagi KOHE nägema ja kui ei näe, siis ei tea, mida kohe teha - et kui ei näe, siis lähed lõhki või upud? Minul oli täna hommikul täpselt selline tunne. Ja ma võin teile kinnitada, see tunne on kohutav.
Mingisugune vastik karvane elukas on endiselt kõhus kinni, kuid üritan sellest üle olla. Ma ei tohi alla anda. Sinu pärast ei tohi!

Ohverdusi tuleb teha nende jaoks, keda armastad. Kuid kui need ohverdused armastatutele haiget teevad, siis kas on need tõelised ohverdused? Kumb lõpuks ülekaalub? Kas teise heaolu või teise valu?

M.

Et olla asendamatu, tuleb olla eriline.

Täna on päev, kui meil täitub neli kuud. Neli kuud, mis on olnud parimad. Täna, neljanda kuu täitudes kirjutasid Sa mulle selle.

''Kallis Marianne Koppel, tead mis? Sa oled täiuslik, parim minu jaoks vähemalt. Sa oled kõik, mida elult tahta. Sinuta ei kujutaks enam elu ette. Tahan sind kaisutada, iga õhtu uinuda sinu kõrval - sest hommikul ärgates olen ma alati puhanud ja energiat täis, sinu kõrval tunnen ennast mugavalt ja kindlalt. Tahan sinu kõrval olla kuni surmatunnini. Hoida ja armastada sind nii heas kui halvas. Mulle meeldib kõik sinus, sinu iseloom, sinu süda! See on hell ja hooliv, kuid ka meeldivalt karm ja ülbe. Näu, minu metskiisu :) 
Sa meeldid mulle igati, olgu sul meik laiali, juuksed nii lokkis, kui vähegi olla saab, või polegi sul meiki peal – kusjuures sa oled ilma meigita väga kaunis, minu arust poleks sul üldse meiki vaja. 
Armastan sind nii nagu sa oled, olgu su otsused hullud või pöörased, ikka ei muutu mu armastus sinu vastu! 

Ma võikski siia jäädagi sind kirjeldama, aga sa peaksid ikka mitu-mitu päeva ootama seda kirjeldust ja varsti saaksid niikuinii sõnad kirjeldamiseks otsa, kuna Sinu kirjeldamiseks pole olemas nii ilusaid sõnu nagu sa seesmiselt ja ka väliselt oled.

Ühesõnaga sa oled minu jaoks kogu maailm. Sa oled mu muusa. Ma tooks sinule sada tähte taevast alla, kui vaid õues külm poleks.
Iga sinust eemal olevad minutid, tunnid, on täis igatsust. Iga sinu nägemine toob minus esile sära ja kõige parema minus. Sa omad mu südant, oled ainus ja jäädki selleks.

Aitab tänaseks küll. Sa niigi kaua oodanud .

Armastusega, Sinu kallis Karl-Eerik!''




Sest iseennast armastades ei pea kunagi pettuma.

Meil võib olla tülisid, nagu igal teiselgi armastajapaaril. Kuid me ei pea kunagi vastuarmastuses kahtlema ning me jõuame alati samale järeldusele. Palume alati korraga vabandust, üllatame alati teineteist samaaegselt ja teame igal kellaajal, mis on teise suurim südamesoov. Me oskame teineteist rahuldada ning armastame teineteist tingimusteta. Me ei unusta kunagi teineteist. Naerame koos, nutame koos, toetame üksteist. Me oleme koos täiuslikud.
Ilmselgelt oled Sa siiani mu kõige erilisem, mu Arm. ARMASTAN SIND!

M.

Kui oled sündinud tiibadeta, ära tee midagi sellist, mis takistaks neid kasvamast.

Olen ettearvamatu. Ma võin sulle kohutavalt haiget teha. Sa võid hakata kahetsema, et üldse mu ellu ilmusid. Võib-olla sa ei tunnegi mind piisavalt, et teada, millega riskid, kui minuga koos oled. Ehk ma polegi sinu jaoks see, kes sa arvad, et ma olen. Tean, et ma pole täiuslik. Võin käituda vahepeal täiesti ebaküpselt, arvestamata teiste tunnetega. Kuid see teebki minust just selle õige MINU.
Me kõik oleme natuke veidrad, meil on häid ja halbu pooli. Kui me aga leiame kellegi, kelle veidrus sobib meie omaga, siis liitume temaga ja oleme koos veidrad ning kutsume seda armastuseks.
Elu on selline, nagu me selle enda jaoks teeme. Pole tähtis, kui aeg ajalt vigu tehakse, järelikult just nii pidigi minema.
Tuleb leppida, et inimesed tulevad ja lähevad. Need, kes jäävad vaatamata raskustele, läbielamistele - just nemad on tõelised sõbrad. Hoidke neid.
Ka kallimad tulevad ja lähevad. Ei taha üldistada, kuid paljud neist, õigupoolest enamus siiski suudavad südame murda. Kuid ära kunagi anna alla, sest kui seda teha, ei suudetagi leida oma hingekaaslast. Ei leita kunagi seda poolt, mis teeb tervikuks, mis suudab moodustada kõik hea, mille olemasolust ei varem ei teadnud. Ei tohi arvata, et kui eksid korra, jääbki see korduma ja eksid alati. See pole nii.
Kahetsus on kõige kasutum asi maailmas. Midagi ei saa tagasi tuua, midagi ei saa heaks teha. Muidu oleksime kõik pühakud. Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi.
Tuleb jätkata proovimist, hoida kinni, ning alati, alati.. alati pead uskuma iseendasse. Sest, kullakesed, kui te seda ei tee, siis kes seda teie eest teeb? Seega tuleb hoida oma peakesed püsti, suunurgad ülevalpool, ja mis kõige tähtsam, ei tohi lõpetada naeratamist, kuna elu on ilus asi ja on palju põhjust naeratamiseks.

Kummaline fakt: Parim poisterahvast sõber mäletab iga detaili Sinu riidemustrist esimesel kohtumisel, samal ajal kui poiss-sõber mäletab, mis värvi rinnahoidjat Sa kandsid.

Mu mõtted keerlevad ümber tema, mu jutt keerleb ümber tema... Kõik keerleb ümber tema. Kardan, et hakkan teistel inimestel varsti üle viskama selle tõttu, kuid ma ei ole veel õppinud seda tunnet ja mõtet ohjeldama. Mul on keegi, keegi kes on tõsiselt tähtis ja kallis, keegi kes hoiab mind elus. Armastan Teda!

Jah, nüüd on kõik.
M.

Ma tunnen suurt armastust oma südames, neid samu liblikaid kõhus, mis on aegade algusest samad olnud. Ma olen õnnelik.

You, you enchant me, even when you're not around.

Ma mäletan päris hästi, kui ma olin veel kandiline. Muidugi mitte kuju poolest vaid üldse olemuselt - no nii kandiline, kuidagi ebasümmeetriliselt kandiline.
Uskumatu, kuidas mõni inimene võib kolme kuuga ja lihtsalt eksisteerimisega mind pehmeks muuta. Enne seda, kui ma elasin ainult iseendale ja "oma maailmas," ei uskunud ma, et ülejäänud maailm võib nii ilus ja armastust täis olla, ma olin ju koguaeg oma väärarusaamadega vales maailmas elanud - kuidas ma küll varem ei taibanud, et see on võlts ja mitte kuhugi viiv.
Selle silmade avanemise taga on teiste inimeste aktsepteerimine, südames hoidmine ja mitte mõtlemine selle peale kes sa oled üksi, vaid see, kes oled sa teiste inimestega. Ma ei osanud üldse teistega arvestada ning neist hoolida - ükskõiksus ja pohhuism käsikäes, põhjuseks valus minevik.
Ma alguses mõtlesin, et ah, mida nad kõik jauravad oma jura, minu arvamus on kõige õigem ja mind ei saa panna tegema asju mida ma ei taha teha. Tuli välja, et päris palju asju on ka minu puhul võimalikud - et ma suudan kedagi hoida ja armastada, kui ma väga tahan, alguses pisikeste arglike ja ettevaatlike sammudega, pärast juba joostes. Ja nüüd olen ma ümmargune ristkülik.